25–34. Kogemuste koguja.

Kool on läbi. Lõpuks ometi algab „päris“ elu. Aga kas see ei olegi siis nii nagu koolis õpetati? Nüüd hakkab tasapisi kõik koolis õpitu reaalsuse mõõtmeid võtma. Lisaks raamatutarkusele tuleb välja, et inimsuhted on ka olulised. Sellega ei ole nagu väga arvestanud, et päriselus on kõik palju keerulisem. Töötada ei olegi nii lõbus. Eriti kellegi alluvuses. Tahaks, et oleks ikka sama lõbus, kui oli koolis. Aga siin ei mõistetagi nalja, kuigi tahaks ikka mingeid vimkasid teha.

See on aju jaoks oluline periood, et saada võimalikult palju erinevaid kasulikke elukogemusi. Hakkab tekkima arusaam, kuidas iseseisev elu toimib. Mitte ainult üksi või kaksi üürikorteris, vaid ka mitmekesi tööasju arutades ja arendades. Eriti vanamoodsad ja aeglased tunduvad need vanemad kolleegid ning koostööpartnerid. Tahaks kiiremini teha, aga paraku peab ka teistega arvestama.


Kogemused annavad vajalikud õppetunnid meistriks saamise teel!

Kohustuslik õppimisaeg on läbi ja nüüd alles elu algab. Uuringud aga näitavad, et selles vanuses hakkab enesega rahulolu aina langema ja seda kuni elu teise pooleni välja. Enne kui selle vanusega seotud aju eripäradest kirjutan, on teemasse sissejuhatavaks järgmised mõtted:

  • õppimine ei ole läbi, vaid kestab edasi ja selleks heaks võimaluseks on lugeda raamatuid,
  • meistriks ei saa ilma harjutamata ja kogemusi kogemata,
  • meistriks saab 100% keskendudes ja oma (eba)edusammudest teada saades,
  • keskenduda tähendab olla kohal.

Täiskasvanuks ei saada, vaid kasvatakse. Nüüd alles hakkab aju kõike õpitut rakendama ja tekivad kogemused terveks eluks. Sellega seoses kirjeldan siin järgmisi teemasid:

  • ühest küljest oleks nagu lihtsam, aga teisest küljest läheb aina raskemaks,
  • sellest, kas tahad, sõltub, kas ka pead,
  • mis on see, mis meid tegelikult motiveerib,
  • eesmärgi nimel peab vaeva nägema,
  • mis imeloom on “kiirlugemine”,
  • pead komistama ja kukkuma, et püsti tõusta ja edasi minna.