55–64. Lugupeetud, haritud ja hinnatud

Tervis hakkab muutuma tähtsamaks, kui lõputu rabamine. Elus on juba küll tehtud. Aeg on tempo maha võtta, sest kiirustada pole enam kuskile. Lapselapsed on ka juba suureks saanud ja tulevad meelsasti vanavanemaid vahel vaatama.

Tööalaselt tunned end nii kindlalt, et väga raske on kellelgi sind millegagi rivist välja lüüa. Pigem käivad nooremadki kolleegid sinult nõu ja soovitusi küsimas. Vahest on tunne, et võiks veel midagi uut õppida ja end veidi mugavustsoonist välja raputada, aga ega väga ei viitsi ka. Eks ole õpitud elu jooksul juba omajagu. Või kui, siis õige väheke. Või siis mõne uue hobi või reisi võtaks ette.

65+ Väärikas elu

Mulle meeldib ette kujutada vanemat inimest sellise rõõsa, rõõmsa ja rahulikuna. Natuke võib-olla isegi täidlasema, aga see-eest pigem ikka tervisest pakatavana. Ei suru oma arvamust teistele peale, vaid räägib muhedalt oma mälestusi läbielatud aegadest ja annab mõne sundimatu soovi tema jutust väike iva leida.

Elus on aja jooksul kõik nurgad maha lihvitud ja seetõttu ei otsi ta halba, vaid annab võimaluse teistel särada. Kiitustega ei ole kitsi ja neid teeb ta siiralt.

Teda külastades tunned end alati oodatuna. Ja kui mingil põhjusel teda mõnel tähtpäeval ei õnnitle, siis on ta ikkagi rõõmus järgmisel korral kohtudes …