Ma arvan, et kõik tänased õpetajad võiksid palju lugeda. Mida nad kindlasti ka ju teevad. Aga siinkohal viitan ma muidugi Jo Boalerile ja tema raamatule "Piirideta mõistus".
Kuulsin kunagi üht sellist ütlust kannatamise kohta, et reeglina ütleme me liiga vara „ei“. Ehk teisisõnu anname me liiga vara alla, teadmata, kas veel üks katsetus oleks viinud meid sihile. Tihti me proovime mõnele probleemile lahendust leida ja kui kohe ei saa hakkama, siis loobume. Teinekord katsetame kauem, aga ikka lööme lõpuks käega. Vähesed katsetavad ja katsetavad ja ikka veel katsetavad, kuni lõpuks jõuavadki uue avastuseni. Albert Gray on öelnud hästi, et edukad inimesed on muutnud harjumuseks nende asjade tegemise, mida ebaõnnestujatele teha ei meeldi. Nii jõudis Edison lambipirnini, Lincoln presidendiks, Jordan korvpallimeistriks. Õppimine on katsetamine, kannatamine ja avastamine.
Jo Boaler oma raamatus „Piirideta mõistus“ kirjeldab õppimisega seotud müüte ja kummutab neid kenasti teaduslikult ümber. Ta on Standfordi Ülikooli professor, kes on pühendanud oma teadustööd õppimise lihtsustamiseks. Ta on avastanud uusi ja põnevaid võimalusi matemaatika õppe lihtsustamiseks ja jagab neid lahkelt oma raamatus. Mõte on selles, et kui saad matemaatikaga sõbraks, aitab see kõige muu õppimist ka kergemaks teha. Minule endale muidugi sümpatiseerivad tema õpetused eriti seetõttu, et need kõik kinnitasid minu kui mälutreeneri õpetusi aju ja mälu paremaks kasutamiseks.
Üks intrigeerivamaid teemasid tema raamatus käsitleb andekust ja tarkust. Kas see on pigem eelis või needus. Aju jaoks on iga pingutus kasulikum, kui lihtsalt ja kiiresti mõistmine. Tarkadeks sildistatud lastel on ühel hetkel elus päris suured probleemid, millega võib neil keeruline olla üksi toime tulla ja hakkab pärssima nende aju arengut. Vaev, pingutus ja eksimine on pikas perspektiivis mõistuse tugevdamiseks hädavajalikud. Arusaamaga, et meie aju pole täna see, mis oli eile ning et me oleme terve elu võimelised õppima ja arenema, tuleks igal ühel meil leppida ja seda pigem mõistlikult ära kasutada. Lisaks kirjutab Jo oma raamatus, et „sellest raamatust saate teada, kui tähtsad on positiivsed uskumused iseenda kohta ja kuidas neid kujundada.“ Nii õpetajate kui lastevanemate roll nende uskumuste mõjutamisel on ülisuur. Nende poolt kujundatud suhtumine varases lapsepõlves mõjutab lapsi terveks eluks. Mitte, et hiljem ei oleks võimalik end parandada ja suhtumist muuta, vaid vanemas eas on seda lihtsalt palju vaevalisem teha. Meie, kogemustega inimeste, eelis võrreldes lastega on olla nende jaoks tulevikus ning anda juba võimalikult varakult neile kaasa kõik töövahendid elus hakkama saamiseks.
Toon siinkohal välja ka tema raamatus toodud kõige ägedamad õppimise võtmed:See tuleneb ajuteaduse suhteliselt värskest avastusest neuroplastika. Meie aju on pidevas muutuses ja uuenemises. Iga pingutus teeb aju veel tugevamaks. Nagu trennis käimine.
Kui teeme vea, siis väga suure tõenäosusega järgmine kord me sama reha peale ei astu. Aga seda ainult sellisel juhul, kui eksimine meile korda läheb, meid häirib. Vastasel juhul ei muutu miski paremaks.
See, kuidas meisse suhtutakse, mõjutab meie soorituse tulemust. Kui meid pidevalt tunnustatakse, meisse usutakse, muutuvad tegemised paremaks.
Kiirus pole oluline, vaid pingutus. Ei tasuks esile tuua neid, kes kunagi ei eksi, kes alati on esimesed. Reeglina ei jõuagi need hilisemas elus kaugemale, kes noorena on tipus olnud.
Inimene on loodud teistega koos olema ja seeläbi on õppimine palju efektiivsem. Monoloog on aju jaoks palju igavam, kui dia- või trioloog.
Vastused puuduvad