No näiteks paljud meist mäletavad või teavad seda teist meest, kes pärast Neil Armstrongi samast kosmosejaamast Kuule astus. Või vähemalt väidetavalt astus. Ega keegi meist ju ise seal kõrval ei viibinud ega oma silmaga pealt näinud. Küll aga on püüdnud selle mehe väärtust veidigi tõsta maailma esimene animafilm „Lelulugu“, kus üks peategelane astronaudist nukk kasutabki Edwin Aldrini hüüdnime „Buzz“. Alles hiljuti sain ma teada, et tegelikult viibis tol ajaloolisel kosmoselennul Apollo 11 juhtimiskeskuses ka kolmas mees – Michael Collins, kuid tema olemasolust teavad tõenäoliselt ainult tõelised kosmosefännid ja mälumängurid. See on ainult üks ilmekas näide sellest, mismoodi meie aju reageerib esmasele ja seega ka tavaliselt kõige tugevama emotsiooniga infole.
Astudes esmakordselt sisse võõrasse ruumi püüab meie aju välgukiirusel registreerida kõikvõimalikku infot, et tuvastada uue olukorra võimalikke ohtusid meie elule. Sellest tohutust infohulgast, mida meie erinevad meeled märkavad, jõuab teadvusesse paraku aga väga väike osa. Jõuab see, mida meie aju peab tema seniste kogemuste põhjal meile ellujäämiseks vajalik olevat. Seepärast mäletavadki inimesed esimesi mälestusi erinevalt, kuna iga inimese aju lugu on ju täiesti erinev ja emotsioonid ajus tekivad erinevate kogemuste põhjal. Enamus inimesi on domineeriva nägemismeelega, mistõttu suurem osa esmasest muljest tuleb sellest, mida või keda me näeme. Kuid kui mõni teine meel saab tugeva reaktsiooni näiteks eriskummalise lõhna, ebatavalise heli või hoopis ootamatult äärmusliku temperatuurierinevuse näol, siis reageerib aju viivitamatult ka nendele. Aju teeb kõik selleks, et uues olukorras ellu jääda. Paraku kulub ka selle nö „välgukiirusel“ info kogumisele omajagu aega. Arvatakse, et esmaste emotsioonide kogemisele peaks inimesele andma kuni 10 sekundit. Mis tähendab seda, et selle aja jooksul ei ole mõistlik uut inimest lisainformatsiooniga ülekoormata. Näiteks võiks enda nime tutvustamise või abi pakkumise jätta peale esimest kümmet sekundit. Las inimene harjub uue olukorraga.
Läbi aegade on inimolendi kõige suuremaks ohuks olnud ikka teine elusolend. Tänapäeval vaevalt võõrasse kontorisse või teenindussaali astudes me seal metsloomi kohtame, aga inimesi võib seal ju ikka olla. Mis tähendabki, et enamuse meie tähelepanust suunab aju teisele inimesele. Rohkem kui 50 aastat tagasi avastas Armeenia päritoluga tänane California Ülikooli psühholoogiaprofessor Albert Mehrabian reegli, mis näitab, kust saab aju kätte talle olulise info. Ainult 7% kogu saadavast infost tuleb öeldud sõnade tähendust, 38% hääletoonist ja 55% kehakeelest. Mis tähendab, et 93% meie suhtlusest teise inimesega määrab ära see, kuidas ta käitub, kuidas ta liigub, mis tal seljas on, kas ta on närvis või rahulik, kas ta räägib kiiresti või liiga aeglaselt, on ta sõbralik või vaenulik jne jne. Sellepärast on ka paljud rahvad ja kultuurid aru saanud sellest, et enne töiste teemade juurde asumist tuleks inimesega rääkida lihtsatel ja praktilistel teemadel. Mitte kohe rutakalt kätt pihku toppides segaselt oma nimi ära öelda ja seejärel viivitamatult kohtumise teemade juurde asuda, vaid rääkida nö „maast ja ilmast“. See annab võõra inimese ajule veidikenegi rohkem aega aru saada, kus ta on, mis tema ümber toimub, kes peale tema veel ruumis on jne. Ma saan aru, et eestlased on aastasadu elanud teiste kultuuride mõju all ja oma „mina“ on maha tallatud, kuid aeg oleks nina rohu seest välja pista ja õppida neilt, kellelt on õppida. Igale inimesele on tema enda nimi väga oluline ja seda ei maksa häbeneda. Rääkimata meie ilusast keelest, mille aktsenti võõras keeles kasutada pole ka üldse suur patt. Samuti ei pane reeglina ükski võõras pahaks, kui me julgeme tema nime vajadusel üle küsida või ise korrata, et see kohtumise lõpuks meile paremini meelde jääks.
Kas me tahame või mitte, aga kui aju on oma esmase mulje äsja kogetust loonud, siis sellisena ta sinna ka pikemaks ajaks jääb. Seda hiljem muuta on juba palju raskem. Seepärast tasubki vähemalt esimesed emotsioonid püüda luua meeldivad nii oma välimuse, käitumise ja hääletooni kaudu. Ja kui siis veel ka midagi asjalikku öelda on, võib kokkuvõttes endast ja ettevõtmisest päris ilusa mälestuse luua.
Vastused puuduvad